HAANIMAA JA HAANI RAHVAS

Geograafiline mõiste. Loodus

Geograafilises võtmes tähistab Haanjamaa Haanja kõrgustikku – Kagu-Eestis paiknevat maastikurajooni ja pinnamoe suurvormi, Eesti kõrgeimat piirkonda, mis piirneb läänes, loodes ja põhjas Võru-Hargla nõoga, kirdes Irboska lavamaaga ning jätkub ida ja lääne suunal väljaspool Eesti piire Alūksne kõrgustikuna (Arold 2005).

Haanja kõrgustik kui reljeefi suurvorm on üks mitmekesisemate pinnavormidega alasid Eestis, tuntud eelkõige suurima absoluutkõrguse poolest. Haanja kõrgustik moodustus umbes 15 000 aastat tagasi. See on esimene piirkond Eesti aladel, mis vabanes viimase liustiku alt. Haanjamaa reljeefi kujunemine on seotud jääaja jääliustike setete kuhjumiste ja nende sulamisel tekkinud veejugade uuristustega. Reljeefi kõrgemad osad on moodustunud järveliste setete kuhjumisel ajutistesse järvedesse, mis hiljem jääkallaste sulamisel tühjaks jooksid. „Haanja on jääliustiku ja päikese sünnitus. Teda kandis ja kuhjas kokku mannerjää viimasel jääajal ning jääst sulatas teda välja päike“, on seletatud ka esimeses Haanjamaad tutvustavas turismiraamatus „Haanja Munamägi – turistide Mekka“ aastal 1935 (Leiman, Piir 1935).

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Haanimaa_.jpg$

Haanja kõrgustik Allikas: (Maa-ameti kaardirakendus)

Tegemist on Eesti mastaabis nii maastikuliselt kui kultuuriliselt selgesti eristuva ja atraktiivse piirkonnaga, mis erineb ümbritsevatest aladest nii geomorfoloogia, maakasutusmustri, asustusstruktuuri kui kultuuripärandi ja isegi kliima poolest. Haanjamaa paikneb valdavalt enam kui 200 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrgustikul on võrreldes muu Eestiga silmapaistvalt rikkalikumad lumeolud. 200 m samakõrgusjoonega langeb kokku siinne nn lumepiir – asjaolu, et lumikate püsib Haanjamaal oluliselt kauem võrreldes ümbritsevate madalamate aladega Võru, Rõuge ja Vastseliina kandis.

Lumepiir 02.03.2021 Allikas: Satelliidifoto Maa-ameti kaardirakendusest

Haanjamaa keskosas on 19 tippu, mis on kõrgemad kui 280 m (Arold 2005). Siin asub Baltimaade kõrgeim tipp – Suur Munamägi ning Eesti suhtelise kõrguse poolest kõrgeim mägi – Vällamägi. Haanja kõrgustikult laskuvad võimsad mandrijää sulamisvete uuristava toime tulemusena kujunenud ürgorud: Rõuge ürgorg orus paikneva Rõuge järvede aheliku 7 järvega, millede hulgas on ka Eesti sügavaim järv – Rõuge Suurjärv ning Kütiorg – järskude veerude ja rohkete uhtorgude ehk tsoridega pikk kitsas org. Siinsete küngaste vahelistes nõgudes on ka palju pisikesi järvi, Haanja kõrgustik on Eesti üks kõige järverikkamaid alasid. Plaksi külas asuv Tuuljärv on Eesti järvedest kõige kõrgemal asuv järv. Suurim Haanja kõrgustikult lähtuv vooluveekogu, Plaani Külajärvest algav Piusa jõgi on kõige suurema langusega jõgi Eestis.

Haanja kõrgustiku kõige kõrgemale, maastikuliselt kõige esinduslikumale ning looduskaitseliselt kõige mitmekesisemale osale on 1995. a. moodustatud Haanja looduspark

Looduspargi põhiosa paikneb rohkem kui 200 meetri kõrgusel merepinnast, hõlmates lisaks ka kaks suuremat Haanja kõrgustikult laskuvat ürgorgu – Rõuge ürgoru ja Kütioru.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\looduspark.jpg$

Haanja looduspargi paiknemine maastikuliselt Allikas Maa-ameti kaardirakendus 2015

Administratiivne haldusjaotus

Administratiivne haldusjaotus on aegade jooksul korduvalt muutunud.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\kihelkonnad.jpg$

Võrumaa kihelkonnad Allikas: Granö 1926

Mõisad

Haanimaa piires on ajalooliselt paiknenud Rõuge kirikumõis, Haanja riigimõis, Saluse mõis, Vana-Saaluse mõis ja Põhu ehk Tsorona mõisa kolm lahustükki.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Moisad_1917.jpg$

Mõisate piirid 1017.a. Allikas Maa-ameti kaardirakendus 07.03.2021

Rõuge kirikumõis

Saksa keeles Pastorat Rauge. Mõis kuulus Rõuge kogudusele. Rõuge pastoraadi peahoone asub Rõuge alevikus aadressil Hariduse tn 2. Kirikumõis oli piirkonnakirikule kuulunud maavaldus. Igas kihelkonnas oli oma kirikumõis. See paiknes kiriku lähedal. Kitsamas mõttes on kirikumõis kiriku maavalduse hoonestatud keskus koos kiriku ja pastoraadiga. Kirikla ehk pastoraat on kirikuõpetaja ehk pastori elu- ja ametihoone (eluruumide ja kiriku kantseleiga). Kirikumõisas elas ja seda pidas kohaliku kiriku pastor ning mõisas asusid ka kiriku kontoriruumid. Kirikumõis tagas pastori sissetuleku. Kirikumõisa hooned ei olnud tavaliselt nii esinduslikult välja ehitatud kui rüütlimõisa omad.

Haanja riigimõis

Saksa keeles Hanhof. Arhiivis revisjonilehed on olemas aastatest 1782 -1857, vakuraamatud aastatest 1758 ja 22.08.1805-22.09.1805. Riigimõis ehk kroonumõis oli riigi omandisse kuulunud mõis. Riigimõisa valitsesid riigi määratud ametnikud, kelle ülesandeks oli tootmise juhtimine ja riigitulu tagamine või riigi poolt valitud riigirentnikud, kes maksid riigile rendist. Vanimad riigimõisad kujunesid välja endistest ordu, kloostri, piiskoppide ja maahärrade ametimõisatest. Põhiliselt tekkisid riigimõisad Eesti aladel 16. sajandi teisel poolel pärast Liivi sõda. Vene võimu ajal 19. sajandil levis üha enam riigimõisate rendile andmine, mille tagajärjel jõudis rentnike hulka ka eestlasi. 1860.–1870. aastatel jagati osade riigimõisate maad ka talukohtadeks ja kas renditi välja taludena või müüdi. 1919. aasta maareformiga Eesti Vabariigis jagati osa riigimõisaid maasaajatele, kuid osa jätkasid riigimõisatena ja allutati 1922 Põllutööministeeriumi Riigimõisate Valitsusele. 1938 oli Eestis 57 riigimõisa. 1945. aastal kaotas nõukogude võim Eestis riigimõisad senisel kujul ja muutis suurema osa neist riigimajanditeks ehk sovhoosideks.

Haanja mõisa allmõisad olid Plaani mõis (saksa keeles Plani), Haanja mõisa kõrvalmõis ja Paadi mõis (saksa k Padimois). Paadi mõis oli Haanja mõisa karjamõis.

Karjamõis (saksa keeles Hoflage) oli peamõisa juurde kuuluv põllumajanduslik kõrvalkeskus.

Erinevalt rüütlimõisatest puudusid neil majanduslikud ja ühiskondlikud privileegid. Tavaliselt peeti neis osa mõisa karjast või paiknes seal mõni tööstus. Samuti võis seal elada osa mõisatöölisi. Tavaliselt olid need tagasihoidlikult hoonestatud ja seal puudus häärber. Karjamõisad olid võrdlemisi ebapüsivad ning võisid liikuda ühe peamõisa alt teise alla. Eesti alal langes nende rajamise kõrgaeg XVIII ja XIX sajandisse. XX sajandi alguses oli Liivimaal iga peamõisa kõrval keskmiselt 2-3 karja- või kõrvalmõisa. Kõrvalmõis (saksa keeles Beigut; nimetatud ka majandusmõis) oli maavaldus ja majandusüksus, mis moodustati mitme sellise lähestikku asuva mõisa korral, mis olid ühe omaniku omanduses. Rüütlimõis ja kõrvalmõis moodustasid ühtse mõisamajapidamise, kuid reeglina oli mõis, kus elas omanik või valitseja, paremini välja ehitatud ja omanik elas rüütlimõisas. Kuid ka kõrvalmõisal olid rüütlimõisa õigused, mis andsid näiteks selle omanikule Maapäeval täiendava hääle. Oma olemuselt meenutasid kõrvalmõisad karjamõisaid, kus suurem tähtsus oli majandushoonetel.

Põhu (Tsorona) rüütlimõis

Saksa k. Braunsberg, ka Tsorona mõis. Oli rüütlimõis. Mõis rajati 19. saj. keskpaigas Vastseliina mõisast eraldatud alast. Rüütlimõis oli algselt rüütlile kuulunud läänimõis.3. mail 1783 muutis Venemaa keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks ning 1783. aastast oli rüütlimõis eramõis (saksa keeles Privatgut), mida tohtis omada ainult kohalikku rüütelkonda immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta Kuramaal ja Liivimaal 1866. aastal, Eestimaal 1869). Rüütlimõisate omanikud olid kuni 1917. aastani Baltimaades seisusliku omavalitsuskorralduse aluseks. Rüütlimõisa (Rittergut) suuruse alammääraks kehtestati Liivimaal 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad. Rüütlimõisa staatuse säilitasid ka kõik väiksemad mõisad juhul kui nad olid rüütlimõisana maaraamatusse kantud enne Balti Eraseaduse jõustumist. Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud kõrvalmõisad (Beigut) ja karjamõisad (Hoflage) kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised. Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisate omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk fideikomisse (Adliges Güterfamilienfideicomiβ), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa. Neid mõisaid ei tohtinud koormata ega tükeldada ning võõrandada sai neid üksnes pärandamise teel. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (Primogenitur) põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikomissi majoraadiks. Eesti aladel kuulus 1913. aastal sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt fideikomiss, eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikomiss uuesti. Rüütlimõisa omanikul (mõisavanemal) oli oma mõisa territooriumil: a) kohtu- ja politseivõim (mõisapolitsei) ja maksuvabadus, b) ainuõigus pidada veskit (kuni 1871) ja pidada kõrtsi, põletada viina (kuni 1900), õlut pruulida ja jahti pidada (kuni 1916). Rüütlimõisad olid kuni 1881. aastani vabastatud maamaksust, muudest otsestest maksudest ja majutuskohustusest: nad maksid ainult kohalikke ja kirikumakse. Samas oli mõisavanem kohustatud osa võtma maapäevast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid. Samuti oli mõisaomanikul rida naturaalmajanduslikke koormisi, nagu teede- ja sillaehituskohustus jms. Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast vallakohtute moodustamist vastavalt 1802.–1804. aasta talurahvaseadusele. 1865. aastal kadus mõisnikel kodukariõigus. 1866. aasta kogukonnaseadus piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja 1888. aasta politseireformi seadus kaotas selle täielikult.. Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal maadekreediga 9. novembril 1917. Esimese maailmasõja ajal 1918. aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. 10. oktoobril 1919 võttis sotsialistidest enamusega Asutav Kogu vastu Eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks maaseaduse, mille alusel toimunud maareformi käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa. Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele.

Saaluse (Uue-Saaluse) rüütlimõis

Saaluse mõis (saksa keeles Salishof) oli rüütlimõis. Mõis asutati 1540, kui sealse maa-ala andis Tartus piiskop Johann (Johannes VI Bey) laenuks Reinhold Salisele. Viimase järgi sai mõis ka nime. Algselt asus Saaluse mõis Vana-Saalusel, ent 17. sajandi II poolel viidi mõis üle Uue-Saalusesse (siitpeale mõnikord nimetatud ka Uue-Saaluse mõisaks (saksa keeles Neu-Salishof)). Vana-Saalusele asutati 19. sajandi II poolel uus Vana-Saaluse mõis (saksa keeles Waldhof). Peale Põhjasõda kuulus Saaluse mõis algul von Glasenappidele. Hiljem oli mõis nii von Ottingenide kui ka von Muellerite omanduses. Alates 1843. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Maydellide aadliperekonnale. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Richard von Maydell. Mõisasüda asub kaunis kohas Kavadi järve idakaldal asuval kõrgel künkal. Mõisa peahoone oli väga pikk poolkelpkatusega ühekorruseline kivihoone, ehitatud stiili järgi otsustades arvatavasti 1800. aasta paiku. 1919. aasta riigistamise järel kolis hoonesse kohalik kool. Kuna hoone oli avariiohtlik ning hakkas varisema, kolis kool 1935. aastal hoonest välja, misjärel hoone enamjaolt lammutati. Alles jäid vaid vasakpoolse otsa müürid, mis on alles täninigi. Saaluse mõisa karjamõis oli Halla mõis. Saksa keeles Allenhof. Halla mõisa elumaja oli ehitatud 1875-1900.

Vana-Saaluse rüütlimõis

Vana-Saaluse mõis (saksa keeles Waldhof ja Althof) oli rüütlimõis. Mõis rajati 16. sajandi keskpaiku. Vanimad kirjalikud teated Saaluse mõisast pärinevad 1540. aastast, kui mõis läänistati Reinhold Salisele, kelle järgi on mõis saanud ka oma nime. Liivi sõjas tõenäoliselt kannata saanud mõis rajati 17. sajandi alguses uude asupaika ning sai nimeks Uue-Saaluse. Endine peamõis muutus karjamõisaks ja sai nimeks Vana-Saaluse. Alates 17. sajandi keskpaigast kuulusid mõlemad mõisad Glasenappide suguvõsale. Mõisate viimasteks maareformi eelseks valdajateks olid Maydellid. 1894. aastal sai Vana-Saalusest ka uuesti peamõis. 1919. aasta maareformi järel asusid mõisa rahvamaja ja algkool. Kool ja rahvamaja lõpetasid tegevuse 1960. aastatel. Karjamõisa hoonestus pärineb 19. sajandi teisest poolest. Veski sisseseade 1872. aastast. Hawa mõis oli Vana-Saaluse mõisa allmõis, mõisa tüüp ei ole teada. Saksa keeles Hawa.

Vallad ja külanõukogud

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\vallad.jpg$

Granö 1926

Vallad esimese Eesti Vabariigi ajal

Eesti vabariigi algusajal moodustati Haanimaale Haanja vald ja Saaluse vald. Haanja valla ala hõlmas enamvähem endise Haanja riigimõisa ala, lisaks Hinsa külas asunud Põhu ehk Tsorona mõisa kaks lahustükki (Holdi külas ja Saagri külas) ning kolmandast lahustükist Mallika küla osa. Saaluse vald moodustati Saaluse ja Vana-Saaluse mõisate maadest, millele lisandus Põhu ehk Tsorona mõisa lahustükk Kiviküla, Käpamäe ja Paloveere küladega. Samuti arvati Saaluse valla alla seni Haanja riigimõisa koosseisus olnud Kanamõtsa, Leoski ja Tsolli külade maad ning Pressi küla idapoolne osa. Lisaks liideti Saaluse valla külge ka seni Vastseliina kihelkonnas asunud Tsorona mõisa põhitükk ja Vastseliina kirikumõisa alad Külaoru kandis. Rõuge kirikumõisa ala liideti aga Rõuge vallaga.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Vallad_1922.jpg$

Vallad 1922 Allikas Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendus 2021

1938.a. liideti Saaluse vald Vastseliina vallaga. Haanja valla koosseisu jäid endisest Saaluse vallast Uue-Saaluse, Kanamõtsa, Leoski, Tsolli ja Pressi külad. Nogo küla liideti Rõuge vallaga.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Vallad_1938.jpg$

Vallad 1938 Allikas Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendus 2021

Nõukogude periood. Külanõukogud

1945.a. moodustati Haanimaa alal endise Haanja valla territooriumile kolm külanõukogu: Koke, Haanja ja Kergatsi. 1954. aastal liideti Kergatsi uuesti Haanja külanõukoguga, Koke liideti Rõuge külanõukoguga. Eraldi oli Saaluse külanõukogu ja Rauba küla osa Haanimaast jäi Vastseliina külanõukogu alla. 1954. aasta seisuga tegutsesid Haanja külanõukogu maadel Munamäe, Tammemäeja Tasuja kolhoosid.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Kylanoukogud_1959.jpg$

Külanõukogud 1959. Allikas Maa-ameti kaardirakendus 07.03.2021

1960. aastal ühendati Haanja külanõukoguga osa likvideeritud Ruusmäe külanõukogust ja osa Viitina külanõukogust. 10. jaanuaril 1991.aastal sai Haanja külanõukogu nendes samades piirides uuesti valla staatuse.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Kylanoukogud_1979.jpg$

Külanõukogud 1979, seejärel vallad 1991 kuni 2018 Allikas Maa-ameti kaardirakendus 07.03.2021

Haldusjaotus Eesti vabariigis alates 1991

10. jaanuaril 1991.aastal sai Haanja külanõukogu Haanja samades piirides uuesti valla staatuse. Ka teised vallad Haanimaa aladel jäid külanõukogudega samadesse piiridesse. Haldusreformi järel 1918.a. asub Haanimaa kahe omavalitsuse – Rõuge valla ja Võru valla maadel.

$\\sise.envir.ee\Kasutajad$\KA\46408036517\Documents\Nõvvokoda\Vallad_2018.jpg$

Vallad alates 2018 Allikas Maa-ameti kaardirakendus 07.03.2021

Ühismajandid nõukogude perioodil

1957	1967	1986
Munamäe kolhoos Kolhoos “Tasuja” Kolhoos “Tammemäe”	Munamäe kolhoos	Munamäe sovhoos
Ruusmäe sovhoos Kolhoos “Külvaja”	Rõuge sovhoos Kolhoos “Oktoober”	Rõuge sovhoos
Kolhoos “Kommunismi tee” Kingissepa nimeline kolhoos Kolhoos “Lembitu”	Kolhoos “Kommunismi tee Kingissepa nimeline kolhoos Kolhoos “Lembitu”	Võru sovhoos

Kohalike elanike tunnetuslik Haanimaa

2015. aasta kevadel Pille Saarnitsa magistritöö „Haanjamaa võimalused päranditurismi sihtkohana“ raames läbiviidud intervjuudest selgub, et mitmendat põlve kohalikud elanikud tunnetavad Haanjamaana tänini selgelt ennesõjaaegsete Haanja ja Saaluse valdade ala või isegi veel vanemat: Haanja Riigimõisa, Saaluse Rüütlitemõisa ja Rõuge kirikumõisa ala. Väga kindlalt joonistub piirRõuge kandi inimestega – nemad ennast haanjalasteks ei pea, ja vastupidi. Küll aga määratlevad end haanjalastena ning oma kodukohta Haanjamaana 2018 a haldusreformi-eelse Rõuge valla idaosa elanikud alalt, mis enne sõda kuulus Haanja valla alla. Rõuge kihelkonna ja valla lääneosa on maastikuliselt kõrgustiku-alast niipalju erinev, et seal on ajalooliselt maakasutusest ja sellest tulenevalt ka rahalistest võimalustest tulenevalt kujunenud hoopis erinev elulaad. „Kihelkonna idaosa oma künkalise liivase, kruusase ja ainult kohati savise pinnaga, mis peale selle veel järskusid, harimiseks ebasoodsaid veerusid ja nõlvu moodustab, ei võimalda põllukultuuri edendamist, pealegi kus maad nii vähe tarvitada on, nagu näit. Kasaritsa vallas ja Haanja ümbruses. Nimetatud põhjusil on terve see ala tulunduslikult õige viletsal järjel, millest oleneb ka elanikkude vaimline arenematus ja oskamatus. Vastandina sellele on kihelkonna lääneosas tasane ja kaunis viljakas savirikas põllupind, millest tingitud jõukus ja ühes sellega vaimline edu“ (Rumma jt 1926, lk 294).

Väljavõtted ülalnimetatud intervjuudest:

„Ma ise elan Rõuges, ei ütle, et Haanjamaal.“ (25 aastat Rõuges elanud naine).

„Rõuge alevikust teisele poole Haanjamaa ei ulatu. Ajalooliselt on Haanjamaal see Nogo küla.“ (5. põlve Nogo külas oma esivanemate talus elav mees).

„Vadsa küla oli ajalooliselt Haanja all, ehkki praegu on Rõuge vallas.“ (5 aastat Vadsa

külas elanud Tallinnast pärit mees).

„Rõuge ja Haanja vahel on piir. Rõuge omad on rikkamad ja nad ei tahtnud olla haanjalased. Utsali küla asus enne sõda Haanja vallas, praegu on Rõuge all.“ (25 aastat Haanjamaal elanud naine, kelle abikaasa on mitmendat põlve kohalik).

„On vahe, kas Haanjamaa või haanjamaalane. Rõuge inimene muidugi end haanjamaalaseks ei pea, aga kas Rõuge asub Haanjamaal, seda ma ei oska kindlalt öelda.“ (Mitmendat põlve Haanjamaal Ruusmäe kandis elav naine).

Peale II maailmasõda siiakanti elama asunud inimesed ja nende järglased eristavad Haanjamaad peamiselt vaheldusrikka (mägise) maastiku ja lumepiiri järgi või Haanja looduspargi piirides.

Haanimaa eripära

Pärandmaastik ja asustustruktuur

Haanjamaa suurimaks loodusväärtuseks ja eripäraks on siinne maastik nii geomorfoloogia, asustusstruktuuri ja maakasutusmustri kui koosluste vaheldusrikkuse ning klimaatiliste tingimuste poolest.

Haanja kõrgustikul on aastasadade jooksul looduse ja inimtegevuse koosmõjus kujunenud unikaalne pärandmaastik. Väga vahelduva pinnamoe tõttu on siinsed maastikud mosaiiksed: üksteisega vahelduvad väikesed põllulapid, heinamaasiilud, metsatukad, soolaigud ja järvesilmad. Selline looduskeskkond on tinginud suurema hajaasustuse. Asustus on hajutatud üksteisest eraldatud pisikestesse sumbküladesse. Haanja kõrgustikul on traditsiooniliselt paiknenud asulad madalamates kohtades – kõrgendike jalamil, väiksemate kühmude otsas, järvede ja ojade kallastel. Metsasalud asuvad kuplite tippudel ja järskudel veerudel ning niisketes sulglohkudes. Orgudesse jäävad sood ja järved. Kõrgendike vahelistes lohkudes ning jõgede-järvede kallastel on levinud rohumaad. Nõgude ja suurte kallakutega pinnavormide tõttu väikesepinnalised ja sopiliste kontuuridega põllud paiknevad mäenõlvadel ja orgude servadel. Kuppelmaastikul kulgevad teed on käänulised ja mägised, suurte tõusude ning langustega. Maastiku mosaiiksuse tõttu on teid vaja olnud palju – iga külakese ja heinamaa-lapi juurde. Seetõttu on teedevõrk lauskmaaga võrreldes väga tihe.

Elusloodus – kooslused ja liigid

Haanjamaa kuplite ja ürgorgudega liigestatud maastikud on loonud sobiva elukeskkonna hulgale ohustatud linnu-, taime- ja loomaliikidele. Linnuliikidest on siinsetel aladel kõige haruldasemad must toonekurg (Ciconia nigra ) ja väike-konnakotkas (Aquila pomarina), taimeliikidest on kõige tähelepanuväärsem brauni astelsõnajalg (Polystichum braunii), mille ainus Eestis olev leiukoht asub siin, loomaliikidest väärib esiletõstmist saarmas ((Lutra lutra) ning mitmed käsitiivaliste ehk nahkhiirte liigid, kahepaiksetest harivesilik (Titurus cristatus) ja mudakonn (Pelobates fuscus). Samuti leidub siin haruldasi elupaiku ja looduslikke kooslusi, mis väärivad kaitset. Euroopa looduse mitmekesisuse seisukohast on kõige väärtuslikumad siinsed vanad laialehised metsad, nõrglubja allikad ja liigirikkad niidud lubjavaesel mullal. Haanjamaal kaitstakse Haanja looduspargis kokku 24 erinevat ohustatud elupaigatüüpi, näiteks järved, niidud, metsad, rabad, allikad ja allikasood. Haruldasi ja kaitset vajavaid liike on looduspargis kokku 29. Näiteks elavad siin kaitsealused linnud rukkirääk, punaselg-õgija, must-toonekurg, väike-konnakotkas ja laanerähn (Haanja looduspargi kaitsekorralduskava 2013).

Haanjamaa loodusväärtustel on osa Euroopa kui terviku looduse mitmekesisuse säilitamisel:

Haanja looduspark on kantud üle-euroopalise Euroopa looduse mitmekesisuse kaitseks loodud kaitsealade võrgustiku – Natura 2000 – koosseisu nii linnualana (Haanja linnuala (EE0080613) Võru maakonnas ) kui loodusalana (Haanja loodusala (EE0080613).

Haani rahvas elulaad ja kultuuriline eripära

Maastikust tingitud eripära tõttu on siinkandis aegade jooksul välja kujunenud ka pisut omamoodi, lauskmaast erinev elulaad. Künklikust reljeefist on tingitud teistsugused maaharimisvõtted (järskude nõlvade tõttu tuli rohkem teha käsitsitööd, ei olnud võimalik kasutada raskemat, moodsamat põllumajandustehnikat) ja kehvast põllumaast saadavast vähesest sissetulekust on ajendatud siinsed käsitöötraditsioonid. Just reljeefi iseärasusest tingitud piirkonna isoleerituse ja asustuse suhtelise eraldatuse tõttu on siinne maarahvas aastasadu suutnud oma kultuurilist ja keelelist identiteeti alal hoida 19. ja 20. sajandi muutuste kiuste. See identiteet on üle elanud nii sakslaste mõisakorra kui ka nõukogude kolhoosid-sovhoosid. Maastik, selle kohad ja ümbritsevate aladega võrreldes tavapäraseset erinevad tegevused hoidsid keelt ja meelt alles ka siis, kui ametlik avalikkus sellest midagi kuulda ei soovinud.

Varemalt olevat Haanja mõis olnud Vastseliina karjamõis ja nimeks olnud Hanimõis6, missugusest nimest olevat praegune nimi Haanja tekkinud, sellel ajal olnud mõis kellegi v. Lipphardi päralt, kes. mõisa halva maa pärast pidada pole tahtnud ja seepärast kroonule annud (rääkinud Jaan Jääger) (Blumfeldt 1927). Enne Eesti riigi iseseisvumist 1918.a. oli Haanjamaa tuntud oma kehvuse ja väheviljakate maade ning kehvade loodusolude poolt põhjustatud näljahädadega. Vaatamata sellele, et Haanjamaa on mägine ja mullapinna poolest kehva, oli ta naabervaldadega võrreldes tihedamini asustatud, osalt ilmselt seetõttu, et Vene valitsuse ajal oli Haanja kroonuvallaks (Leiman, Piir 1935). Kroonuvaldasid kasutas tol ajal tsaarivalitsus 20-25 aastat sõjaväes soldatitena teeninud alamväelastele pärastiseks pajukit, andes demobiliseeritutele päristalundiks 1-2 ha ääremaad. Nii tekkisid Haanja ja Kasaritsa kroonumõisatesse terved külad. Suurtalusid ei olnud Haanjas ka esimese Eesti vabariigi ajal üldse, suuremalt jaolt kõik olid ühe- ja kahehobuse normaalkrundid, kas üksiktaludena või sumbkülades. Palju oli Haanjas ka väikesi käsitöökrundi omanikke, kes oma maalapil vaevu lehmamullika toita suutsid. (Leiman, Piir 1935). Järskude kallakute tõttu põllul ei saadud siinmail võtta tarvitusele moodsaid põllutöömasinaid ning arhailised põlluharimise võtted säilisid. Kuna üksnes siinsete väikeste ja väheviljakate põllumaadega ei suutnud haanjalased endid ära elatada, olid siinkandis väga heal järjel nii meeste kui naiste käsitöö. Enne teist maailmasõda olid üle-euroopalise kuulsusega siinsed orelimeistrid vennad Kriisad. Üle Eesti olid aga tuntud siin valmistatud tarbeesemed piibust, riideharjast ja puulusikast alates puhvetikappide ja toa garnituurideni välja. Vokid, loogad, reed, vankrid olid enne sõda terves Lõuna-Eestis laatadel peamiselt Haanja meistrite toodang. Haanjas olid mitmed kuulsad voki- , ree- ja vankrivabrikud. Naiste käsitööst olid enne sõda laialt tuntud Haanja vaibad. Lisaks käsitööle teenis siitkandi rahvas lisa voorides käimise ning üldse igasuguste veoteenuste, eelkõige metsaveo teenuste osutamisega (Leiman, Piir 1935). Ka viltkaabud ja kübarad (haanikaabu) on olnud Haanjamaa tuntud kaubaartikkel (Rumma jt. 1926). Haanja rahvas on ammustest aegadest tuntud laulurahva ja pillimeestena.. Esimeses, 1935.a. ilmunud Haanjamaad turismisihtkohana tutvustavas raamatus „Haanja Munamägi – turistide Mekka“ on nimetatud Haanja kaasitajaid, kes laulsid pulmades pruutpaari õnneks ning külapoiste simmaneid ja tantsuõhtuid, omatehtud pillide muusika ja laulu saatel. Selle trükise andmetel oli enne viimast sõda igas talus vähemalt paar-kolm omatehtud pilli nö oma tarbeks. Klaver, harmoonium või orel olevat olnud igas viiendas talus, kuid viiul, kannel või mõni teine väiksem muusikainstrument kindlasti igas talus (Leiman,Piir.1935). Ka koguteose „Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus“ 1926.a. ilmunud II ehk Võrumaa osas on Rõuge kihelkonna kaguosas ära märgitud pulmades kaasitamist ja Haanjas ka ööhulkumist (ehalkäimist) (Rumma jt. 1926). 1981.a..Elmo Ploomi sulest ilmunud koduloolises uurimuses „Haanjamaa loodus- ja maapõuevaradest“ on kirjeldatud Haanja meeste lubjapõletustöid. Lupja põletati moreenist korjatud lubjakivitükkidest. Peale pärisorjuse kaotamist leidsid Haanja mehed sellest endale tuluallika. Lupja vajati suurtes kogustes Võru linna ehitusel mördi tegemiseks, seega oli ka turg olemas (Ploom 1981). Emakeele Seltsi poolt 2005.a. välja antud võru keelele pühendatud murdekorrespondentide tekstivalimikus „Kuiss vanal Võromaal eleti“ on ajavahemikul 1940-1961 kirja pandud endiste aegade eluolu kirjeldavad murdetekstid valdavalt ülemöödunud sajandi teisel poolel sündinud inimestelt (keelejuhtidelt). Selles raamatus on mitme inimese poolt kirjeldatud Haanjamaa aladel kalade tõmbamist kalarõiva ehk kuuritsaga7 (Kaal jt. 2005).

Eshindatiidmine

Kuidas haani rahvas ise ennast näeb. Haani rahva vestlusring teemal identiteet, eluviis, pärimus, loodusega kooskõlas elamine. 16.01.2021 Haanja rahvamajas

Öeldakse, et haani miis aj’ jäl’ki umma jurra. Aga me ei aja oma jura, meil ei olegi sirget teed. Kui me kuhugi minna tahame, me peame selle mitut moodi läbi mõtlema, et kohale saia üle mäki ja kost kaudu saia. Loodusega kooskõlas.

Me oleme mitmekesised, mitte kõik ühe suuna peal. Mitte nii, et kõik on põllumehed või kõik on pillimehed. Meile on omane iseolemine, esihinda tiidmine. Mitte teistelt üle võtmine vaid oma sisemine potentsiaal. Me ei saa teistelt üle võtta, sest meil on teistsugused olud (näiteks suur tehnika põllumajanduses ei sobi meile). Enne on vaja välja mõelda, et kuhu ma jooksen, enne, kui jooksen.

Me peame omavahel läbi saama ja läbi ajama. Ja edasi andma. Ja edasi arendama.

Me oleme õnnega koos, et me siin oleme. Ja olla saame.

Põlvkondadevaheline tunnetusruum. Kogukondlik identiteet on tunne. Alvari vanaisa ütles: mi olemi haani rahvast. (mitte haani rahvas). Paikkonnast tulenev mõtlemine, eluviis.

Me ei otsi väljastpoolt. Kasutame seda, mis on. Kui puu on kõver, teeme kõverast puust, mida teha annab. Me ei too mujalt sisse vaid kasutame ära selle ressursi, mis meil kohapeal on.

Haanimaa maa on kõikaeg kallis olnud. Üle põllu kunagi teed ei tehtud. Põlluveeri pidi, metsaveeri pidi. Maad polnud raisata.

Kooskõla loodusega on ka see, et põllumehed küllalt kaua tegid nõlvu hobusega. Suuremad masinad lõhuvad rohkem loodust, kooskõla loodusega kaob ära. Enne, kui hakkad midagi vägisi tegema, pead mõtlema.

Kõik on arvel. Kõik on seoses siin mosaiiksuses. Aga kõik on olemas! Ainult vähe. See on suur kingitus meile looduse poolt, et meil on see mitmekesisus, kõik on omast olemas. See tuleb kõik enne läbi mõelda, kui midagi teed, et midagi seoses olevat raisku ei lase, siin mosaiikmaastikus. Enne kui lähed kõige tavapärasemat teed, kaalud kõik alternatiivid ka läbi.

Kooskõla loodusega on meil tarbe pärast. Ära elamiseks on vajalik looduse tasakaalu hoida. Me sõltume loodusest, sellest on tulnud meie austus looduse vastu. Oleme koostoimes loodusega, teistega, iseendaga. Kas me kasutame kõike seda, mida loodus meile annab? Inimeste potentsiaal ka. Kohapealsele tuleb anda võimalus!

Isiklik suhe loodusega. Sul on loodusega isiklik suhe, kui Sa lähed metsa ja ei tunne ennast seal üksi ja ei karda. Loodusel on tung olla ise. Tuleb liituda selle looduse tungiga olla ise. Me oleme jätkusuutlikud teistest sõltumatult.

Kui esivanemate poolt on talletatud midagi, mis on vaimne, müütiline, mis on see võti, mis selle kasti lahti teeb? Võti on mõistmine. Võime ennast sinna konteksti panna. Kui mõistad mõelda nii, nagu need eelmised põlved, siis saad need eelmiste põlvede väärtused kätte. Tegemiste kalender. Olemise kalender. Kui maa hakkab lõhnama, siis on õige aeg. See töö tehakse sellel ajal. Kui on nii, nagu esivanemad ütlevad, kui looduses on nii, siis on õige aeg. Aeg on midagi muud kui ruum. Aja ruumist välja saamine.

Lisad

Mis on Teie jaoks Haanimaa, küsitluse vastused

Mis on Teie jaoks Haanjamaa? Millist ala see hõlmab? Mis seda sümboliseerib? Mis on Haanjamaa identiteet, eripära/omapära? (Mille järgi te otsustate, et siin on Haanjamaa, aga siin ei ole?)

Elamisviis on siin loodusega rohkem seotud. Mõtteviis on sarnane. Inimene tunneb inimese ära. Minu lapsed on näiteks leidnud omale kaaslased, kes on pärit siitkandist. Vanade asjade, tavade ja kommete austamine, sellest pideme leidmine. (1)

Haanjamaa tähendab ikka Haanja ja Rõuge valda. Aga osalt ka Vastseliina ja Misso valda. Otsustan reljeefi mägisuse järgi. Haanjamaa tuumikala on ikka Haanja ja Rõuge valdade mägine osa. Haanjamaad sümboliseerib reljeef, samuti klimaatiline eripära – lumi, talv, suvel väikejärved. Veel sümboliseerib võrukeelne maarahvas. (2)

Kogukond. Künklik maastik. See on tunnetuslik. Rõuge ja Haanja vahel on piir. Rõuge omad on rikkamad ja nad ei tahtnud olla haanjalased. Nii Ahti isa kui ema on haanjalased. Esimese eesti ajal oli haanjamaal hästi tihe asustus. Enne oli Haanjas riigimõis. Hädaaastatel ei võetud andameid riigi poolt. Siin oli tihe ja vilets. Haanikesed. Haani oli selle koha nimi vanasti. Välis-eestlaste kogumik. Seal põlati neid nagu setusid. Et karvased ja kaklesid. Et Plaksi külas osad elasid ahjus. Osad vahetasid naisi. Olid kõik vaesed. Igas teises talus oli pill. Viiulid, kandled, orelid, lõõtsad. Inimesed oskasid mängida. Haanja inimesed on lahkemad ja südamlikud, mitte uhked. Riias ja Pihkvas käisid vooridega. (3)

1. Üle 200 m ümp. joon. See on mingi müstiline piir. Pilt muutub, lumepiir ja…

2. Haanja looduspark. Haanjamaa on minu jaoks looduspargi piirides.

3. Vadsa küla oli ajalooliselt Haanaj all, ehkki praegu on Rõuge vallas.

4. Hoonetüübid. Väikesed talud, pisikesed hooned.

Kriiva talu oli see vanasti. Neid on siin pikalt olnud neid Kriivasid. (4)

Piir on tunnetuslik. Pigem seotud mingi kõrgusjoonega, sümboliseerib ennekõike loodus. (5)

Keel. Viitinas ei ole Haanja murret. Arhitektuur on ka erinev. Viitina oli ikka teine mõis. Ruusmäe on samuti teine mõis – arvan, et see erinevus on siit pärit. (6)

Vaatan maastiku järgi. Võta vene aegne auto UAZ, pane koorem peale, kui 4. käiguga enam ei saa, siis on Haanjamaa. See on mentalideedi küsimus ja Haanjamaa on looduspark turismi, eriti välisturismi seisukohast. (7)

Vana Haanimaa piirid – 15. sajandist pärit kaart. Plaani veel on Haanimaa, aga Ruusmäe pole. Vastseliina alla ulatub välja, Jeedasküla on ka sees. Rõuge kirik veel on Haanimaa. Ruusmäe pool on teistsugused inimesed. Nagu kurjemad. Keelepiirid on ka olemas seal –hn lõpp sõnadel: kotohn. Säde Viive on Alvari ja Kalmeri onunaine, Trolla külas elab, on Säde Janeki ema. Maailmapilt identifitseerib. Risttee peal on vana Vodi talu, kirjapilt Woddi, 18.-19. saj. juba olemas. Vbl on mingi liivikeelne sõna, sest Liivi-eesti sõnastikus on see vodi sõna sees. (8)

Künklik osa. Maastik määrab. Kuni Vastseliinani. On vahe, kas Haanjamaa või haanjamaalane. Rõuge inimene muidugi end haanjamaalaseks ei pea, aga kas Rõuge asub Haanjamaal, seda ma ei oska kindlalt öelda. (9)

Mina otsustan ajaloo järgi, kas mingi koht asub Haanjamaal või ei. Ajalooliselt on Haanjamaal see Nogo küla. Rõuge alevikust teisele poole Haanjamaa ei ulatu. Haanjas mõisa ei olnud. Haanja on ajalooliselt tühi koht. Haanja sai keskusena alguse alles rahvamaja ehitusest. Mis omakorda on seotud Munamäe torniga, mis tõi populaarsust sellele kohale. Munamäe torn oli ka 1. Eesti vabariigi ajal turismimagnet. Minu isa oli Haanja rahvamaja ehitusel tegev. Ja Rõuge rahvamaja ehitusel ka. Ta oli aktivist. Rõuge rahvamaja tehti ennem, Haanja oma puhul osati juba kasutada Rõuges saadud kogemusi. Osati küsida ka riigilt raha. Seetõttu Haanja rahvamaja sai parem kui Rõuge oma. (10)

Kagu-Eesti. Rõuge kihelkond. Omapäraks on ikka loodus. 7 järve maa, Vaheldusrikas maastik. Piirkonna omanäolisus on võrreldav Saaremaaga ja Lahemaaga. (11)

Haanjamaa on üks osa Haanja kõrgustikust. Mitte terve kõrgustik. Haanjamaa piirideks on vanad ajaloolised piirid. Mina näen Haanjamaad sellistes piirides nagu siinsed inimesed ütlevad. Sümboliseerib Haanja keel. Maastikust tulenevad erinevad tegevused. Käsitööd tehakse siin palju. Haanja kandi inimesed on väga leidlikud. Ja tegelevad paljud mitme asjaga korraga. Pill käis pidudel käest kätte. See oli uhkuse asi seda hästi mängida osata. Pillimeest polnud vaja Haanjamaal pidule kutsuda, sest kõik oskasid mängida ja pille oli ka. (12)

Haanjamaad tuntakse ikka Munamäe ja sellega seotud loo järgi. Kaugemalt tulijatele on koha identiteet ikka Haanjamaa. Ka Rõuge jaoks. (13)

Ma pole selle üle mõelnud. Ma ise elan Rõuges, ei ütle, et Haanjamaal. See künklik ala, ma arvan, on Haanjamaa tunnus. Turistide jaoks on siinpool Tartut kõik üks suur Lõuna-Eesti, ma arvan. Nad vaatavad seda tervikuna. (14)

Mäed, järved, keel, sellised külad. Kobarkülad. Ja loodus. Võibolla Munamäe sovhoosi ala on see Haanjamaa. Ruusmäe sovhoos on juba kõrval. Lmselt juba mõisa aeg on seda Haanjamaa piiri inimeste peas vorminud. Lumepiir on ka kindlasti näitaja. Maa oli siin vilets harimise seisukohast. (15)